Aatomites on alati prootonite ja elektronide arv võrdne.
Keemilistes reaktsioonides sahkerdavad elementide aatomid oma elektronkatte väliskihi elektronidega - mõned aatomid annavad elektrone ära ning teised võtavad juurde.
Kui aatom loovutab või liidab elektrone, tekib temast ioon. Iooniks nimetatakse laenguga aineosakest.
Meid ümbritsevas maailmas on olemas ka aatomeid, millel on kõige "mugavam" ehk väikseima energiaga olek ikkagi siis, kui nende elektronkatte
Aineosakeste jaoks on kõige "mugavam" ehk väikseima energiaga olek selline, kus väliskiht on täielikult elektronidega täidetud (tavapäraselt 8 elektroni, vahel ka 2 elektroni). Meid ümbritsevas maailmas on olemas ka selliseid aatomeid, kuid pigem vähe. Tavaliselt tekib olukord, kus aatomil on liiga palju või liiga vähe elektrone ja seetõttu on tegemist ebapüsiva olekuga ning aatomid "püüdlevad" alati püsiva elektronkattega olukorra poole, mistõttu tekivadki ioonid.
Ioonidel ei ole prootonite ja elektronide arv võrdne. Teame ka, et nii prootonite kui ka elektronide laeng on 1, aga prootonite laeng on +1, elektronide laeng -1. Kui liidame kõigi prootonite ja elektronide laengud kokku, saame aineosakese kogulaengu. Ioonidel ei ole see 0.
Näiteks kui hapniku ioonil on 8 prootonit, aga 10 elektroni, siis on tal kaks negatiivset laengut üle ning aatomi kogulaeng on -2. Sellist iooni tähistatakse kujul O2-, st iooni kogulaeng kirjutatakse ülaindeksina keemilise elemendi tähise taha.