Päike on väga-väga suur. Iga Päikese punkt on kui punktvalgusallikas ning umbes pool Päikese pinnast on päevasel ajal ka Maalt nähtav, nii et sealt kiiratud valgus jõuab meieni. Kõiki suurte valgusallikate poolt kiiratud valguskiiri ei ole kunagi võimalik üles joonistada. Aga millised kiired peaksime joonistama, et pilt saaks füüsikaliselt korrektne?

Selline Päikese pilt ei ole väga vale. Lõppude lõpuks valguskiired ju on sellised, st selles suunas Päikeselt kiiratav valgus on päriselt olemas. Meil tuleb endale aru anda sellest, et füüsikaliselt on pildile alles jäetud vaid need kiired ehk valguse levimise need suunad, mis on olulised Päikesest väga-väga kaugel asudes. Seega: kui vaadata Päikest mõnelt naabertähelt, siis näemegi seda vaid ühes suunas - otse Päikeselt tulevaid valguskiiri.

Segaduse vältimiseks peaksime aga kinni hoidma oma üldisest kujutlusest - igasuguse suure valgusallika puhul kiiratakse valgust kõigis suundades ja joonisele kantakse vaid olulisimad, kiirtekimbu servades olevad kiired. Nii on võimalik rääkida ka sellest, et Päikese varjud ei ole ainult täisvarjud, ja ka sellest, et me näeme Päikest ketta, mitte punktina. 

Füüsiku Päike on toodud selle töölehe esimesel pildil.